Tormimurrud

Pühapäeva pärastlõunal käisin põhjarannikul Eisma kandis tormikahjustusi kaemas.

Alates Kandlest oli pilt müstiline- olen oma elus sellise laastamistöö tagajärgi ehk telekast näinud. Ilm oli vihmajärgselt niiske ja palav, autoaknast puhuv tuul saunavihalõhnaline. Lühikeses tormipuhangus kõveraks väänatud männid, sadade meetrite pikkused murtud puude vaalud ja mitme meetri kõrguste "eurokändude" väljad...
Tee ääres hakkas silma mitu suuremat ja väiksemat raielanki, toimetasid nii RMK kui väiksemad tegijad. Puude järele oli tuldud ka sõiduautode- haagistega. Teed on nüüd, nädal hiljem, jõutud  langenud tüvedest ja okstest hädapäraselt vabastada. Eismal tehakse praegu küttepuid nii, et hakatakse oma õue langenud puu otsast lõikama, lõhkuma ja virna laduma, oksarisu ja muud jäägid toimetatakse eemale ja põletatakse.

Tee viis mu Eismast läbi, esmakordselt ka Vainupeale. Vaatasin kohalikku kirikut, ilusat sadamakohta (mis tundus olevat eramaa peal) ning käisin ujumas. Üllatavalt kena rand on.


Nõges:

1. Öeldakse, et teeäärte ja metsaservade võsast puhastamine teeb metsad tormidele avatumaks- tuul pääseb puudele "saba alla".
2. Rannale ligipääs on raskendatud. Piirded lõppevad küll mõned meetrid enne veepiiri, kuid omanikud on viinud oma õuepealse ikka mereni. Kallasrada peab olema vaba (Veeseaduse järgi 10/20m), aga kui omavalitsused ei korrasta kaldaid ega radu, siis sageli ei pääsegi vee ligi mujalt kui peremehe väravast või jalgsi mööda erateid. Viimane jääb paljudel vist tegemata: ei tunta seadust, tõkkepuu ja keelusilt hirmutavad ka jalutaja. Mõnele järvele ei pääse võõras üldse ligi. Minu arust peaks maaomanikel olema seadusega pandud kohustus võimaldada ligipääsutee (ka selle kohustuslik korrashoid) veekogudele.